Iseseisva Tatarstani majandus: sõltuvusest suveräänsuseni

Iga kord, kui meile järjekordselt öeldakse, et Tatarstan „ei tule toime“ ilma Moskvata, et ta „laguneb“ või „läheb põhja“, on nende väidete taga üks ja sama – soovimatus arvutada. Piisab, kui maha istuda ja arvud rahulikult kokku liita, ning metropoli retoorika variseb kokku.

Majandus on täppisteadus. Ta ei tunne ei Brežnevi loosungit, et „majandus peab olema ökonoomne“, ega Putini patriootlikku šantaaži. Majandus tegeleb üksnes struktuuride, voogude ja bilanssidega. Just meie vabariigi majanduse struktuur näitabki, et suveräänne Tatarstan ei ole lihtsalt elujõuline – temast võib saada üks kogu Volga-Uurali piirkonna konkurentsivõimelisemaid majandusi.

Alustame põhitõdedest. Tatarstani regionaalne koguprodukt ületab juba 5,5 triljonit rubla. See ei ole toorainepõhine monokultuur ega lihtsalt „naftatoru“ majandus. See on mitmekesine süsteem, kus kaevandamine käib käsikäes sügava töötlemisega ning rasketööstus eksisteerib kõrvuti keskklassi ja teenindussektoriga.

Vabariik ammutab aastas umbes 34 miljonit tonni naftat ning kolmveerand sellest töödeldakse siinsamas, TANECO ja TAIF-NK tehastes, kus töötlemissügavus ületab 99%. Hinnangute kohaselt jätkub traditsioonilise nafta uuritud varusid veel 30–40 aastaks – see on kahe põlvkonna pikkune edumaa. Ja siin ei ole veel arvesse võetud 7 miljardit tonni looduslikku bituumenit, mida oleme juba õppinud tööstuslikult kaevandama.

„Nižnekamskneftehim“ ja „Kazanorgsintez“ toodavad umbes veerandi kogu Venemaa polüetüleenist ja üle 40% riigi sünteetilistest kautšukidest. Selles valdkonnas ei ole meil piirkonnas võrreldava ulatusega konkurente.

Sellele vundamendile toetub kõrgtehnoloogiline tööstusvöönd: raskeveokite tootja KAMAZ, Kaasani lennundustootmiskoondis ja Kaasani helikopteritehas ning laevaehitus Zelenodolskis. Kõike seda täiendab ülejääki tootev agrotööstussektor.

Tatarstan on Venemaal esikohal piimatoodangu poolest, veiseliha tootmises liider ja kartulitoodangult riigis teisel kohal. Nisutoodangu poolest oleme traditsiooniliselt teisel kohal Krasnodari krai järel. Vabariik tagab oma toiduga kindlustatuse ilma Moskva armuandideta ning toodab lisaks ülejääki ekspordiks.

Suveräänsuse saavutamisel ei saa peamiseks fiskaalseks vapustuseks isegi mitte uute maksude kehtestamine, vaid senise röövimise lõppemine. Praegu läheb kaks kolmandikku Tatarstanis kogutavatest maksudest Moskvasse – eelkõige nafta pealt makstav maavarade kaevandamise maks ja käibemaks, millega maksustatakse praktiliselt kogu lisandväärtus. Osa sellest rahast tuleb tagasi föderaalsete siirete kujul, kuid see on vaid väike osa: 2024. aastal umbes 89 miljardit rubla, samal ajal kui keskusesse läks sadu miljardeid. See on omamoodi andam, mida makstakse põhjustel, mis pole sugugi ilmsed: sõja, Putini kapriiside ja võõraste impeeriumiambitsioonide rahastamiseks.

Niipea kui need rahavood ümber suunatakse ja koju jäävad, tekib vabariigil tohutu kapitaliülejääk. Mitte puudujääk, milles meid praegu meelega hoitakse, vaid tõeline ülejääk – kui raha laekub rohkem, kui kulub. Iseseisva valitsuse peamine ülesanne on siis mitte neid triljoneid laiali pillata, vaid neid mõistlikult jaotada: alandada käibemaksu ja ettevõtte tulumaksu põhimäärasid, subsideerida kodumaiste tootjate tariife ning vähendada KAMAZi ja naftakeemiahiiglaste elektri- ja logistikakulusid.

Samal ajal luuakse Tatari Riiklik Arengufond Norra suveräänse varafondi eeskujul; Norra fondi varad ületavad praegu kahte triljonit dollarit. Naftast saadavad ülekasumid ei voola enam impeeriumikeskuse taskusse. Selle asemel investeeritakse need hajutatud rahvusvahelisse portfelli ning sellest saadav tulu läheb Tatarstani kodanike hüvanguks. See on finantspadi naftahinna languse puhuks ja kindlustus tulevastele põlvkondadele.

Rahapoliitikas võetakse kasutusele rahvusvaluuta – nimetage seda altõniks või tatari sumiks, asi pole nimes. Üleminekuperioodil seotakse see jäigalt naftasaaduste korvi ning Tatari Rahvuspanga kulla- ja valuutareservidega. Ei mingeid spekulatiivseid kõikumisi ega kaost – ainult distsiplineeritud tagatis.

Skeptikute peamine vastuväide on see, et Tatarstanil pole merepääsu. „Kuhu te siis pääsete? Te olete ju igast küljest ümbritsetud.“ Kuid piisab kaardile pilgu heitmisest, et näha ilmset: meil on Idel (Volga) ja ajalooline põhjast lõunasse kulgev Volga kaubatee, mis toimis juba Volga Bulgaaria ajal. Selle kaubatee eksterritoriaalse staatuse taastamine on poliitiline, mitte geograafiline ülesanne. Kaasani, Tšistopoli ja Naberežnõje Tšelnõ moderniseeritud sadamate kaudu saavad jõe-mere klassi laevad sõita Kaspia merele ning sealt edasi Kasahstani, Türkmenistani, Aserbaidžaani ja Iraani turgudele.

Iraani taga avaneb pääs India ookeanile, Türkmenistani ja Kasahstani kaudu Usbekistani turule, kus on ligi 40 miljonit tarbijat, ning Kaspia mere kaudu Pärsia lahe riikidesse. Jah, on hooajaline piirang: Ideli põhjapoolne lõik jäätub mitmeks kuuks. Seega tuleb ehitada täiendavaid laopindu ja luua nendeks kuudeks logistikavarud. See on insenertehniline ülesanne ja täiesti lahendatav.

Et naaberriigid meid tollimaksudega ei lämmataks, kasutame kaubanduslikku eelist, mida Moskval ei ole: oma logistikataristut. Tatarstan sõlmib vabakaubanduslepingud Baškortostani, Kasahstani ja teiste vennalike territooriumidega. Nemad ei kehtesta meie polümeeridele ja veokitele tollimakse ning saavad vastutasuks soodsa juurdepääsu meie transpordi- ja sadamataristule.

See ei ole heategevus, vaid loomulik ja vastastikku kasulik vahetus. Sellele toetudes saab üles ehitada mitmekesise ekspordiportfelli: polüetüleen ja polüpropüleen SRÜ rehvitööstusele; KAMAZi veokid ja elektribussid; „Mi“ ja „Ansat“ helikopterid; Euro 5 diislikütus, mis sobib kvaliteedilt Euro 6 mootoritele, ning lennukipetrooleum; ja eraldi strateegilise suunana sertifitseeritud halal-toodang Kesk-Aasiale ja Lähis-Idale, kus toidukriis süveneb ning nõudlus kvaliteetse liha ja piimatoodete järele ületab pakkumist.

Järgmine samm on integreeritud majandusstruktuuri – Volga Majandusliidu – loomine, mis moodustab 10–12 miljoni aktiivse tarbijaga turu. Eriti ilmne on Tatarstani ja Baškortostani partnerluse loogika. See tähendab Ufaa, Salavati, Sterlitamaki ja Nižnekamski naftakeemiavõimsuste ühendamist, polümeeride hindade kooskõlastamist, sünteetilise kautšuki turu ühist kontrolli ning defitsiitse tooraine, näiteks etüleeni ja propüleeni vahetamist.

Selle struktuuri osaks saavad ka Tšuvaššia oma elektrotehnika ning Kaasani lennundus- ja autotööstusele mõeldud releede tootmisega ja Mari El oma metsa- ja tselluloosiressurssidega. Niipea kui tõkked kaovad, hakkavad inimesed ise kauplema, ilma ülaltpoolt tulevate korraldusteta. Lõppude lõpuks on halduskoormus Tatarstanis olnud traditsiooniliselt raskem kui naaberpiirkondades ning ettevõtjad teavad ammu, kus on vabam hingata.

Kuid materiaalne majandus on vaid pool võrrandist. Teine pool on see, mida impeeriumikeskus ei suuda ära võtta, kuidas ta ka ei püüaks: immateriaalne kapital. Meil on Innopolis – ainus linn Vene Föderatsioonis, mis on pärast Nõukogude Liidu lagunemist ehitatud nullist, pealegi just IT-keskuseks ja erimajandustsooniks.

Me võime kehtestada IT-teenuste eksportijatele maksupuhkuse ja kutsuda arendajaid siia tööle. Maksupuhkus tähendab ettevõtte tulumaksu, dividendimaksu ja intellektuaalomandi maksu nullmäära. Türgi meelitab investoreid juba praegu maksusoodustustega; Singapur on 17-protsendilise ettevõtte tulumaksu põhimäära juures rajanud oma strateegia sihitud maksuvabastuste ja -soodustuste süsteemile. Miks me ei võiks sama teha?

Seaduslikult reguleeritud „liivakast“ krüptovaluutadele ja tehisintellektile, Aasia ettevõtete teadus- ja arenduskeskused, odavat energiat kasutavad andmekeskused – kõik see sobitub loomulikult Tatarstanis juba olemasolevasse taristusse ning õhkutõusuks on vaja vaid õigeid poliitilisi tingimusi.

Eraldi suund on islami pangandus, ja siin on meil sajanditepikkune edumaa. Tatarlased on kõige põhjapoolsem moslemirahvas. Volga Bulgaaria võttis islami riigiusuks üle 1100 aasta tagasi, aastal 922. Sellest ajaloolisest kapitalist piisab sukukide ehk islami võlakirjade väljalaskmiseks, mille tagatiseks on reaalsed tööstusvarad, mitte tühjad lubadused. Sukukide kaudu saavad Tatarstani investeerida Saudi Araabia, Katari, Türgi ja Malaisia suveräänsed fondid. Taristu rahastamine mudaraba ja mušaraka põhimõtetel tähendab kasumi ja riskide jagamist Pärsia lahe riikide investoritega.

See on partnerlus, mitte islamis keelatud intressilaenude võlaorjus. Tänu Kaasani halal-tippkohtumisele ja korrapärastele majandusfoorumitele on Tatarstan juba näidanud, et moslemimaailm näeb temas loomulikku väravat Volga piirkonda. Jääb üle vaid heita maha teda ohjeldavad impeeriumi ahelad.

Energeetika nõuab eraldi ja ausat juttu. Tatarstanis on mootorikütuse ja naftasaaduste ülejääk, kuid vabariik on lülitatud Venemaa ühtsesse energiasüsteemi ja sõltub Jamali gaasist. „Tatnefti“ enda kaasgaasi tootmine on umbes 0,9–1 miljardit kuupmeetrit aastas, samal ajal kui vabariik tarbib 16–18 miljardit kuupmeetrit. Lahendus on olemas. Peaasi on valida konstruktiivne strateegia.

Esiteks pikaajalised vastastikku kasulikud lepingud Jamali, Kasahstani ja Türkmenistaniga: gaasi tuleb niikuinii kuhugi tarnida ning magistraaltorustikud kulgevad juba läbi meie territooriumi.

Teiseks Minnibajevo gaasitöötlemistehase moderniseerimine, et jõuda kaasgaasi 99-protsendilise utiliseerimiseni.

Kolmandaks maa-aluste gaasihoidlate laiendamine, et luua strateegiline varu, millest piisaks tööstuse ja kommunaalmajanduse 6–9 kuu gaasitarbeks, nagu seda tänapäeval tehakse Euroopas.

Elektrienergeetikat tuleb moderniseerida illusioonideta. Zainski soojuselektrijaam tuleks viia üle auru-gaasi kombitsükli tehnoloogiale, mis võimaldab vähendada gaasi erikulu kolmandiku võrra. Nižnekamski hüdroelektrijaam peab maksimaalselt ära kasutama oma madala survekõrgusega turbiinide võimsust. TAIF, „Tatneft“ ja KAMAZ jätkavad oma elektritootmisvõimsuste ehitamist, vähendades üldvõrgu koormust ja kaitstes tehaseid elektrikatkestuste eest.

Elektrivõrgud tuleks kommertsalusel sünkroniseerida Baškortostani ja Samara võrkudega: vastastikune reserveerimine on kasulikum kui isolatsioon. Lisaks on vaja „rohelist“ energiapööret: tuulepargid Kamskoje Ustje, Spasski ja Rõbnaja Sloboda rajoonis potentsiaalse võimsusega 150–200 megavatti; biogaasijaamad loomakasvatuskompleksides (välismaa tatarlased on juba pakkunud valmistehnoloogiaid, kuid endine võim lihtsalt ei lasknud neid ligi); väikehüdroenergeetika, mis kasutab Ideli ja Tšulmani (Kama) tohutuid veevarusid. Kõige laiemas kohas on Volga ja Kama veepinna laius 43 kilomeetrit. Patt oleks sellist ressurssi mitte kasutada.

Kuid ei naftakeemia, Innopolis ega sukukid ei hakka tööle ilma kõige olulisema tegurita – diplomaatia kvaliteedita. Suveräänse Tatarstani edu sõltub peaaegu täielikult tema välispoliitikast: paindlikest transiidilepingutest, otsesest tööst investoritega ja mõjukatest esindajatest, kes räägivad maailmale meie enda lugu, mitte selle Moskva versiooni.

Ja siin on vabariigil ressurss, mida ei saa mõõta ühegi raamatupidamismeetodiga: Tatarstanis elab 25% tatarlastest, 75% aga väljaspool tema piire, hajutatuna üle kogu maailma. Insenerid, teadlased, ettevõtjad, kultuuritegelased – tuleb vaid kutsuda, ja see inimkapital vastab kutsele – mitte rahalistel kaalutlustel, vaid kodumaale kuulumise tundest. Võib-olla ongi see meie peamine investeering.

Järeldus on lihtne, kuid tõsine. Iseseisva Tatarstani majandusmudel on elujõuline. Enamgi veel – sellel on potentsiaali saada kõrgtehnoloogiliseks finants- ja tööstuskeskuseks: Volga Singapuriks või, kui soovite, Volga Malaisiaks. Meil on siis eelarve ülejääk, arenenud naftakeemia, masinatööstus, põllumajandustoodangu ülejääk, Innopolis, islami kapital ja Volga.

Meil on 1100 aastat riiklust ja mitmemiljoniline diasporaa. Nagu öeldakse, on meil kõik olemas – peale ühe asja: poliitilise tahte. Esialgu. Kuid tahte saab leida. See tuleb koos arusaamisega, et iseseisvus ei ole risk; vastupidi, see on viis loobuda riskist võõras sõjas aegamisi ära põleda.

Tatarstan suudab sepistada oma suveräänsuse. See artikkel ei ole utoopiline kirjeldus. Sisuliselt on see juhendi töömustand.

Ruslan Aisin, Vabade Rahvaste Liiga liige, Maailma Tatarlaste Nõukogu koordinaator